Meedia: august 2008 Arhiivid
Youtube'sse on sattunud mitmeid videoid, mis kajastavad seiku ajakirjanike tööst Vene vägede või nende abiliste poolt hõivatud Georgia aladel.
Videod kommentaare ei vaja.
Kui juba ajakirjanikega nii käitutakse, siis mis on tavainimeste saatus?
Videod kommentaare ei vaja.
Kui juba ajakirjanikega nii käitutakse, siis mis on tavainimeste saatus?
Gruusia ja Venemaa vahel on puhkenud infosõda kajastamaks oma poole seisukohti sündmustest ning jätmast endast positiivset imagot ehk teisisõnu propaganda.
Juhtumist võib võrrelda suhteliselt üht üheselt Eesti ja Venemaa vahelise pusklemisega veidi rohkem kui aasta tagasi aprillisündmuste ajal ja järel.
Lugedes tunnustatud rahvusvahelisi infokanaleid nagu BBC, CNN, AFP, AP ning ka kallutatud Russia Today'd ja Gruusia riigiasutuste teateid on näha kuidas nende kõigi gruppide teated sõjaolukorra muutustest erinevad kui öö ja päev.
Samas on tunda, et adekvaatseimat pilti kuuleb sünmdustest Gruusia riigiasutuste kaudu, kes küll infot kiirustades ning lõpuni kontrollimata edastavad. Venemaa on pidanud omaks võtma mitmeid ebameeldivaid seisukohti mida nende vastaspool on välja käinud.
Tõepähe ei maksa võtta kummagi poole esitatavaid arvulisi numbreid kuna need on huvide poolt kindlasti kallutatud näitamaks olukorda parema või hullemana.
Rahvusvaheline tunnustatud meedia kipub rohkem toetuma Gruusia allikatele ning oma esindajatele regioonis, kui Vene poole sõnavõttudele. Rahvusvahelise meedia sõnavõtud on kaalutletumad ning ei märgi süüdlast olukorras vaid kajastab sündmusi, erinevalt meie kohalikust meediast. Postimees näiteks sildistab ära Venemaa kui täieliku süüdlase sõjategevusele. Tegelikult ju on süüd ikka mõlemal poolel, kas just võrdselt aga natuke ikkagi.
Selles leheneegrite virr-varris on võimalik mõlema poole teateid lugedes jõuda suht koht keskteeni, mis peaks olema tõele suhteliselt lähedal.
Venamaale on peamiselt jäänud Gruusia poole teadete kinnitamise või ümber lükkamise sõjatandrilt.
Gruusia on suutnud sellel raskel ajal võita endale maailma meedia ning selleläbi ka elanike sümpaatia.
Juhtumist võib võrrelda suhteliselt üht üheselt Eesti ja Venemaa vahelise pusklemisega veidi rohkem kui aasta tagasi aprillisündmuste ajal ja järel.
Lugedes tunnustatud rahvusvahelisi infokanaleid nagu BBC, CNN, AFP, AP ning ka kallutatud Russia Today'd ja Gruusia riigiasutuste teateid on näha kuidas nende kõigi gruppide teated sõjaolukorra muutustest erinevad kui öö ja päev.
Samas on tunda, et adekvaatseimat pilti kuuleb sünmdustest Gruusia riigiasutuste kaudu, kes küll infot kiirustades ning lõpuni kontrollimata edastavad. Venemaa on pidanud omaks võtma mitmeid ebameeldivaid seisukohti mida nende vastaspool on välja käinud.
Tõepähe ei maksa võtta kummagi poole esitatavaid arvulisi numbreid kuna need on huvide poolt kindlasti kallutatud näitamaks olukorda parema või hullemana.
Rahvusvaheline tunnustatud meedia kipub rohkem toetuma Gruusia allikatele ning oma esindajatele regioonis, kui Vene poole sõnavõttudele. Rahvusvahelise meedia sõnavõtud on kaalutletumad ning ei märgi süüdlast olukorras vaid kajastab sündmusi, erinevalt meie kohalikust meediast. Postimees näiteks sildistab ära Venemaa kui täieliku süüdlase sõjategevusele. Tegelikult ju on süüd ikka mõlemal poolel, kas just võrdselt aga natuke ikkagi.
Selles leheneegrite virr-varris on võimalik mõlema poole teateid lugedes jõuda suht koht keskteeni, mis peaks olema tõele suhteliselt lähedal.
Venamaale on peamiselt jäänud Gruusia poole teadete kinnitamise või ümber lükkamise sõjatandrilt.
Gruusia on suutnud sellel raskel ajal võita endale maailma meedia ning selleläbi ka elanike sümpaatia.
Minust
|
Raul Liive - minust |
