Eesti ja eestlased vajavad muutust

Vaadates kuidas elu Eesti Vabariigis keerleb ning riigi ja inimeste olukord iga päevaga järjest halvemaks läheb tuleb kätte võtta drastilised meetmed, kuidas elu taas rööpasse keerata.

Ma usun, et kõik on nõus, et me ei soovi korrata Läti ja Islandi saatust.

Eesti vajab:

1. Negatiivset riigieelarvet kohe. Mitte märtsis ei alusta eelarve kärpimisega, nagu Padar kirjutab. Kohe tuleb tegutseda, sest praegu pole veel kulusi eriti tehtud ning kui asutused teavad, et nende kulusi hakatakse kärpima lähitulevikus siis nad üritavad kiirelt võimalikult palju kulutada.
   Piiratavatest kuludest olen mõned päevad tagasi juba kirjutanud.
   
   
2. Kiiret haldusreformi. Meil on vaja läbi viia kiire ja valdadele sunduslik haldusreform nagu seda tehti äsja Lätis. Eestis ei ole kohta valdadele, kus on vaid mõned sajad elanikud. Näiteks Viljandimaal on kokku 15 omavalitsust, millest kõige väiksemas on vaid 759 elanikku ning kogu maakonnas 54537. Jättes välja Viljandi linna elab keskmiselt ühes vallas 2500 elanikku, mis on vähe tagamaks mõistlikku haldussuutlikku valitsemist. Valdade arv peaks jääma pärast haldusreformi tugevalt alla saja. Omavalitsus üksused võiksid alata 5000st elanikust. Näiteks praegusest Hiiu maakonnast, koos viie vallaga võiks järgi jääda üks vald. Tehes ära kiire haldusreformi hoiame kokku kuludes ning tõstame KOV'de haldussuutlikkust, samuti väldime igasugu kokkuleppeid ja juhtumisi nagu tänases Pealtnägijas kirjeldatu.
   
   
3. Haridusreformi. Koolides ja ülikoolides õpetatav ei ole tihti kooskõlas tööturu reaalsete vajadustega. Me kipume koolitama liialt palju akadeemilise haridusega inimesi, samas kui väga paljud elualad nõuavad praktilisi oskusi teooria asemel. Samuti on puudulik ametiõppe süsteem, mida loetakse rahva seas kui teisejärgulist. Au sisse tuleb tõsta rakenduslik haridus nii kõrg kui ametiõppe tasandil.
   
   
4. Lihtsustatud välisspetsialistide riiki toomist. Kui me tahame Eestist kujundada kõrge elustandardiga teadmistepõhise majandusega riiki, on meil vaja lubada ilma suuremate probleemideta sisse tuua oma ala tippspetsialiste. Praegune seadusandlus, kus inimese töölevõtmine võtab kuid, ei soodusta kõrgtehnoloogiliste ettevõtete arengut Eestis. Iga sissetoodud töötaja tooks riigile maksutulu ning tänu sellele tekiks ka töökohti kohalikele.
   
   
5. Vähem kirumist rohkem tegevust. Kodus diivanil istudes ja päevas 4,5 tundi telekat vaadates on küll mugav kõiki kiruda ja nendega kes midagi ära teha üritavad vägikaigast vedada, kuid see ei vii mitte kuskile. Just seda armastab enamus eestlasi vastavalt uuringutele enim. EMORi uuringu andmeil on vaid üks inimene seitsmest valmis riskima oma töökoha stabiilsusega uute võimaluste nimel, samas 46% eelistab mitte midagi tegemist.
   
   
6. Uut mõttemalli. Me suudame, me tahame, me oleme edukas riik, kes suudab elluviia teadmiste ja innovatsioonipõhise majanduse mudeli. Me peame mõtle nii, et me suudame asju teha nagu me soovime mitte nagu Eesti suurima panga juht, kes soovib Eestile arusaamatut olekut odava tööjõu ja tipptehnoloogia vahel surutises ning globaliseerumise ignoreerimist.
   
   
7. Rohkem kodanikualgatusi ning neid kaasa lööjaid. Kodaniku algatused nagu Teeme Ära või Meie Eesti ja kõik teised, mitte nii suured algatused on aluseks kodaniku ühiskonna kujunemisele ja rahva eneseteadlikuse tõusule. Kodanikualgatusi ei pea tegema vaid selliste suurte projektidena. Iga väike asi, mis vajab tegemist väärib kohalike kokkutulemist ja probleemi lahendamist. Kõik eestlased võiksid küsida endale "Mida ma olen riigile ärateinud?" enne kui hakkavad kiruma.
   
   
8. Elu reaalsuses. Me peame unustama viimastel aastatel toimunud elu soovunelmatest nagu seda tegi peaminister Ansip veel aasta tagasi. Samas me ei tohi ka langeda musta masendusse. Peame olema ja tegutsema reaalsuses.
   
   

Eesti vajab rohkem tegusaid inimesi ja värsket verd.