Kosovo iseseisvus - kas halb või väga halb lahend
Sel pühapäeval ilmselt kuulutab Kosovo ennast iseseisvaks Serbiast, mida ta on de facto olnud juba alates 1999 aastast, mil ÜRO võttis provintsi enda kontrolli alla.
Tegemist on väga raske situatsiooniga, millel ei ole head lahendit. Samas ka halb lahend on parem kui praeguse olukorra jätkumine.
Viibisin eelmise aasta suvel mõned päevad antud piirkonnas. Otseselt karjuvalt väljapaistvaid pingeid ei ole tänavatel ringikäies ning igapäevaelus näha.
Serbia ning Albaania kogukonnad on üksteisest suhteliselt eraldatud ning elujärjest ning riigi toimimises on nende piirkondade vahel näha tohutud erinevust. Albaanlastega hõivatud aladel on märgata ettevõttlust ning püüdu areneda, samas kui serblaste poolt hõivatud alad on praktiliselt varjusurmas.
Huvitaval kombel oli kohalikke politseinikke ning muid ametnikke näha vaid albaanlastega asustatud aladel. Neid võis märgata praktiliselt igal nurgal.
Silma paistsid ka näilise rahu all keevad pinged. Oma meelsust väljendatakse mitmetes pisidetailides, näiteks liiklusmärgid, millel on kõik kohanimed kakskeelsed on tihti "vale" keele kohapealt täissoditud.
Albaanlased kellega sai provintsis viibimise ajal suheldud olid suhteliselt avatud ning valmis paljudest asjadest rääkima ning oma mõtteid jagama. Kahjuks ei õnnestunud kohalike serblastega jutule saada.
Vaadates piirkonna ajaloole muudab see kogu iseseisvumise või Serbia osaks jäämise küsimuse vägagi keeruliseks.
See on piirkond kus keskajal toimusid Serbia kultuuris ning rahvuslikus identiteedis ülimat tähtsust omavad kaitselahingud Ottomani impeeriumi pealetungi vastu. Samuti asuvad neil aladel Serbia õigeusu kirikud ning kloostrid. Seega ei näe serblased mitte mingit võimalust piirkonna oma riigivõimu alt äraandmiseks.
Kosovo piirkonna elanikkond koosneb tänasel päeval 90% osas albaanlastest, kellel on tugev rahvuslik identiteet. Kui edukas ning pikaajaline saab olema riik, mille rahvas kannab naaberriigiga sama idnetiteeti? Kardan, et peale regiooni iseseisvumist tulevad varsti välja huvigrupid kes soovivad näha liitumist Albaania riigiga.
Viimaseks ning isegi võibolla suurimaks küsimärgiks Kosovo iseseisvumisel on loodav pretsedent rahvusvahelises õiguses. Varem ei ole ükski selline regioon, saanud iseseisvumiseks luba rahvusvaheliselt kogukonnalt. Peale Kosovo iseseisvumist võivad mitmed regioonid nagu Baskimaa, Abhaasia, Tšetšeenia jne hakata märksa õigustatumalt omale suveräänsust taotlema või näiteks meil kodust võtta, miks mitte ei võiks Ida-Virumaa muukeelne seltskond leida, et nad soovivad oma riiki luua.
Palju küsimusi ning vähe vastuseid. Lähitulevik näitab, mis saab Kosovost ning kuidas muud iseseisvust õhkavad regioonid sellele reageerivad.
Tegemist on väga raske situatsiooniga, millel ei ole head lahendit. Samas ka halb lahend on parem kui praeguse olukorra jätkumine.
Viibisin eelmise aasta suvel mõned päevad antud piirkonnas. Otseselt karjuvalt väljapaistvaid pingeid ei ole tänavatel ringikäies ning igapäevaelus näha.
Serbia ning Albaania kogukonnad on üksteisest suhteliselt eraldatud ning elujärjest ning riigi toimimises on nende piirkondade vahel näha tohutud erinevust. Albaanlastega hõivatud aladel on märgata ettevõttlust ning püüdu areneda, samas kui serblaste poolt hõivatud alad on praktiliselt varjusurmas.
Huvitaval kombel oli kohalikke politseinikke ning muid ametnikke näha vaid albaanlastega asustatud aladel. Neid võis märgata praktiliselt igal nurgal.
Silma paistsid ka näilise rahu all keevad pinged. Oma meelsust väljendatakse mitmetes pisidetailides, näiteks liiklusmärgid, millel on kõik kohanimed kakskeelsed on tihti "vale" keele kohapealt täissoditud.
Albaanlased kellega sai provintsis viibimise ajal suheldud olid suhteliselt avatud ning valmis paljudest asjadest rääkima ning oma mõtteid jagama. Kahjuks ei õnnestunud kohalike serblastega jutule saada.
Vaadates piirkonna ajaloole muudab see kogu iseseisvumise või Serbia osaks jäämise küsimuse vägagi keeruliseks.
See on piirkond kus keskajal toimusid Serbia kultuuris ning rahvuslikus identiteedis ülimat tähtsust omavad kaitselahingud Ottomani impeeriumi pealetungi vastu. Samuti asuvad neil aladel Serbia õigeusu kirikud ning kloostrid. Seega ei näe serblased mitte mingit võimalust piirkonna oma riigivõimu alt äraandmiseks.Kosovo piirkonna elanikkond koosneb tänasel päeval 90% osas albaanlastest, kellel on tugev rahvuslik identiteet. Kui edukas ning pikaajaline saab olema riik, mille rahvas kannab naaberriigiga sama idnetiteeti? Kardan, et peale regiooni iseseisvumist tulevad varsti välja huvigrupid kes soovivad näha liitumist Albaania riigiga.
Viimaseks ning isegi võibolla suurimaks küsimärgiks Kosovo iseseisvumisel on loodav pretsedent rahvusvahelises õiguses. Varem ei ole ükski selline regioon, saanud iseseisvumiseks luba rahvusvaheliselt kogukonnalt. Peale Kosovo iseseisvumist võivad mitmed regioonid nagu Baskimaa, Abhaasia, Tšetšeenia jne hakata märksa õigustatumalt omale suveräänsust taotlema või näiteks meil kodust võtta, miks mitte ei võiks Ida-Virumaa muukeelne seltskond leida, et nad soovivad oma riiki luua.
Palju küsimusi ning vähe vastuseid. Lähitulevik näitab, mis saab Kosovost ning kuidas muud iseseisvust õhkavad regioonid sellele reageerivad.
Categories
Poliitika0 TrackBacks
Listed below are links to blogs that reference this entry: Kosovo iseseisvus - kas halb või väga halb lahend.
TrackBack URL for this entry: http://www.liive.net/blog/mt-tb.cgi/82
Minust
|
Raul Liive - minust |

Jäta kommentaar