Lehmakauplemine Eesti moodi

Tänane päev keerab Eesti poliitikas ette uue lehekülje. Varem ei ole meil ega loodetavasti ka teistes endast lugupidavates riikides jõudnud kohaliku omavalitsuse ja riigi vaheline konflikt niikaugele, et üksteisele välja käima võimatuid ultimaatumeid.

Kui te teete nii siis ma teen naa.

Tundub, et meie poliitika on jõudnud niinimetatud liivakastimängudes niivõrd kõrgele tasemele, et osavõtjad võiksid otse laste kõrvale füüsiliselt istuma minna ning nendega aega veeta, intelligentsi tasemes arvatavati eriti vahet ei oleks, võibolla veidi vaid demagoogitsemise võimes.

Enamus meist on kunagi lapepõlves nii liivakastis käitunud kuid me oleme suureks kasvanud ning veidi arenenumad suhtlusvõtted omandanud.

Parim osa sellest ultimaatumist on, et riigil on seda võimatu täita, nimelt Euroopa Liiduga liitudes võtsime me endale kohustuse harmoniseerida aktsiisid ning kehtestada vähemalt Euroopa Liidu miinimumile vastavalt aktsiisimäärad. Liitumisel me rääkisime endale välja üleminekuperioodi aktsiisimäärade miinimum tasemele viimisel, kuid nüüd me peame neid vaikselt täitma ning üle võtma ka Euroopa Liidus ühiselt kehtestatavad uued määrad ja nõudmised.

Kurb on näha, kuidas Tallinn tõstab kohalikke makse selleks, et ühele poliitilisele organisatsioonile lisa propaganda kanaleid luua.