Teel DEMYC'i seminarile

Energia poliitikast ja energia turvalisusest.

Peame väga tugevalt mõtlema, kuidas ja mis moodi oma energia turvalisus üles ehitada tulevikuks. Eestis on meil olukord suhteliselt hea, kuna me ei sõltu elektri tootmise vallas ühtestki välisest tegurist praegu põlevkivi põletades, mis pole küll vägagi keskkonna sõbralik aga aitab hoida meie sõltumatust peamiselt just suurest idanaabrist. Lisaks sellele töötab Eesti Energia aktiivselt ühenduste loomise suunas Skandinaavia maadesse ning Euroopa ühisesse elektrivõrku läbi Poola, mis suurendab meie energia kindlust veelgi. Rääkimata tuumaelektrijaamade arendamise ideedest nii Leetu kui ka Soome.

Maa gaasi ja muude igapäevaselt vajalike energia allikate osas pole me kaugeltki nii roosilises seisukorras, kui elektriga, kuid õnneks on neist enamusi võimalik sisse tuua mitmetest eri riikidest, välja arvatud gaas, mille varustuse tagamiseks on kaugest sobjetiajast Lätis suur hoidla, kus on varu mõlemale riigile vähemalt ühe aasta tarbevajaduse rahuldamiseks.

Mis märksa rohkem muretsema paneb on üldine Euroopa suhtumine energia varustuse turvalisuse tagamiseks, peale Berliini müüri langemist on ära unustatud külma sõja aegne poliitika mille kohaselt ükski riik ei ostnud rohkem kui 20% oma energiast ühe konkreetse varustaja käest, tagades nõnda sõltumatuse ühe tarnija suvadest või äralangemisest. Praegusel hetkel on paljud Lääne-Euroopa riigid tugevalt sõltuvad Venemaalt tulevast eneriast ning see teeb võimalikuks Venemaale võimalikuks Euroopa ühtususe murdmise ning osade riikidega otse suhtlemise.

Võtame kasvõi näiteks praegu kuuma kartulina veeretatava Nord Streami gaasitoru projekti, millele Eesti suutis tugevalt EI öelda võrreldes teiste Läänemere äärsete riikidega, kes enam ei olnud sellest väga vaimustuses aga samas ka midagi konkreetset ei öelnud. Nüüd peale meie väljaütlemisi on ka Soomes ja Rootsis hakatud valjemalt rääkima sellest, et antud idee ei ole ikka parim. Eriti arvestades seda, et Läänemeri on vägagi kergelt haavatav.

Me kõik mõistame, et Euroopale on vaja uut gaasitoru, kuid loodetavasti terve mõistus võidab ning see ehitatakse mööda maismaad.

Valgevene - viimane diktaatorluse juhtum Euroopas

On ülimalt kurb, et 21'l sajandil on endiselt Euroopas riik, mid ajuhib diktaator ning kus kehtivad sovjetiajast tuntud eluviisid, kiratsemine, vaba mõtteavalduse piiramine, rääkimata ajakirjandusest.

Mul on selgelt meeles kuidas sõber Velgevenest pärast osalemist DEMYCi seminaril Belgradis langes kohaliku KGB ülekuulamiste ning kinnipidamise ohvriks.

Loodetavasti see diktaatorlus kukub seal lähiaastatel ning ka valgevenelased saavad hakata oma riiki üles ehitama nagu meie seda tegime peale Nõkogude Liidu langemist. Me oleme nende aastatega suutnud oma elujärje kasvatada märgatavalt paremaks sellest, mis kommunismi ajal oli. Meil on olnud raske ning on ka tulevikus raske eriti ette nähes teist korda taasiseseivunud Eesti ajal majandusprobleeme.

Kahjuks on näha Venemaal tugevaid märke, et nad soovivad liikuda tagasi ainuvõimu poole, kuidas muidu saab praegust Putini reziimi muudmoodi mõista.

Venemaalt on praktiliselt ära kadunud võimalus avalikult avaldada oma mõtteid, kui need ei kattu võimul oleva Ühtse Venemaa omadega, tegeleda äriga, ilma kartmata imelikke regulatsioone, näha rahva praktiliselt äraostmist mõned päevad enne valimisi.

Isegi meie suurimad populistid ei julge ega see selliseid trikke teha nagu seal on kombeks.

Sellega seoses küsiks mõned küsimused:

•  Kuidas on võimalik turumajanduse kontekstis mingeid hindu fikseerida riigipoolt?
•  Kuidas riik saab tõsta oluliselt pensione paar päeva enne valimisi?
•  Kuidas saab luua organisatsiooni võimul oleva presidendi isikukultuse pooldamiseks?
•  Miks Ühtse Venemaa noorteorganisatsioon käitub väga sarnaselt kunagise Hitler Jugendiga?

 
Loodetavasti me leiame neile küsimustele mõned vastused Kiievis aset leidva seminari käigus.